Sissejuhatus
Miks vabadus riietub nii ametlikult?
Ratsastikku peetakse sageli voolavuse ja loodusliku liikumise kehastuseks-harmooniline tants ratturi ja hobuse vahel. Kuid selle mood on kõike muud kui vabavorm. Värvikoodidest sobivate standarditeni on ratsaspordi riietus täpse, juhtimise ja visuaalse järjekorra uuring.
Miks nõuab vabadust tähistav spordiala selliseid rangeid välimudesid? Selles artiklis uuritakse paradoksi ajaloolise arengu, kehalise distsipliini, sooliste normide ja moetööstuse tavade kaudu.
I. Utiliidist visuaalse koodini: ühtluse sünd
Varane ratsutamisvarustus oli rüütlite utilitaarne-armor, aadlile kohandatud ratsutamismantlid ja naistele külgsuunalised seelikud. Need rõivad olid mõeldud ohutuseks ja liikumiseks, aga ka klassi ja oleku tähistamiseks.
Sajandite jooksul oli see praktilisus visuaalsesse protokolliks. See, mida te kandsite, ei saanud mitte ainult selle kohta, mida te tegite, vaid ka see, kes te olite. Ratsutamiskindlaks muutus kodiiteediks identiteedi, hierarhia ja traditsioonide keeleks.
Ii. Riietus kui distsipliini tööriist
Kohandatud põlvpüksid, vöökohaga joped, kõrged nahast saapad-need klambrid teevad rohkem kui abi jõudlust. NemadKoolitage surnukeha. Nad suunavad rühti, reguleerivad žeste ja tugevdavad ideaalset käitumist, mis on seotud "hea ratsutamisvormiga".
Prantsuse teoreetik Michel Foucault kirjeldas rõivaid adistsiplinaartehnoloogia-kehalise kontrolli meetod. Pierre Bourdieu läks kaugemale, tuvastades kleidi tööriistanasotsiaalne eristus, jagades mitte ainult kehasid, vaid kaklassid ja sugu.
Ratsarõivastus ei ole lihtsalt kulunud-see kujundab kandjat.
Iii. Elegants või jõustamine? Soolised ootused
Naiste ratsutamisriie on ajalooliselt prioriteediks seadnud armu funktsiooni üle. Näiteks külgsuunaline seelik piiratud liikumisega, tugevdades samal ajal tagasihoidlikkuse ja alistumise ideaale.
Isegi tänapäeval silmitsi seisavad naissoost sõitjad sagelivälja ütlemata reeglid: riietuge professionaalselt, kuid mitte liiga mehelik; Stiilne, kuid mitte liiga enesekindel. "Sobiva naiselikkuse" idee püsib, kujundades delikaatselt, kuidas vabadust üldse väljendada-kui üldse.
IV. Mood kui kultuuriline tugevdus
Luksusbrändid on ratsaspordi koodidest kasu saanud, segades klassikalisi vorme moodsa esteetikaga.
Diori kevad\/suvi 2019 kollektsioonTõlgendatud tõlgendatud ratsutamispüksid ja saapad, ühendades ajaloolised siluetid kaasaegse rätsepatööga.
GucciRealiseeritud ratsaspordi elemendid tänavarõivasteks, võimendades pinget kõrge ja madala kultuuri vahel.
HermèsJääb ratsaspordi elegantsi kuldstandard, rõhutades viimistletud meisterlikkust ja pärandit.
RidaKasutab minimalistlikku rätsepatööd soolise ja klassi normide vaidlustamiseks traditsioonilise ratsutamise esteetikasse.
Need tõlgendused näitavad, et ratsakoode ei ole staatiliselt, kuid ega ka need täielikult dekonstrueeritud.
V. Kas vabastamine on pilk või reaalsus?
Mõned kaubamärgid võtavad nüüd omaks innovatsiooni:
Jätkusuutlikud materjalid
Venitama kangad
Unisex või sooliidsed kujundused
Need viitavad soovile liikuda kaugemale rangetest koodidest. Aga kui "vabadus" ise saab auus esteetika-Premeeritud, turustatav, isegi kohustuslik-kas asendame lihtsalt ühe vormiriietuse teisega?
Tõeline vabanemine ei pruugi peituda "õige" vabaduse kandmises, kuid sisseseades kahtluse alla iga kindla vormiriietuse vajaduse.
Järeldus: vabaduse ja korra vahel
Ratsamood hoiab peeglit laiematele kultuuripingetele:vabadus ja vorm, väljendus ja ootus, identiteet ja distsipliin.
Tunnistades paradoksi selles, mida me kanname traditsioonides, mida visuaalselt kodifitseeritakse kui ratsutamisvõimalus-avage ruumimääratlege uuesti, mida tähendab olla nii vaba kui ka formaalne.
Mõnikord algab tõeline individuaalsus mitte reeglite rikkumisega, kuid mõistes neid piisavalt sügavaltNeid ümber kujundama.